Willkommen auf den Seiten des Auswärtigen Amts
Eine Sprache - viele Geschichten
Eine Sprache - viele Geschichten
Urmas Klaas,
Poliitik
Kuidas innukas ZDFi vaataja Põlvast Helmut Kohlile kirja kirjutas
Minu koolipõlves oli saksa keel vaat et ainus võimalus vene keele kõrval veel üks võõrkeel selgeks saada. Õppisin tavaklassis, saksa keel oli mul alati viis, kuigi ma rääkida eriti ei osanud. Midagi purssisin, aga rahul ma oma keeleoskusega küll polnud.
Ülikooli astudes selgus, et ajaloolastele on saksa keel kohustuslik – enamik allikaid ja kirjandust oli just sellest keeles. Nii ma siis hakkasingi iseseisvalt keelt õppima, küllap oli ka motivatsiooni rohkem. Saabusid ju üheksakümnendad, piirid avanesid, telepilt tõi taevakanalite kaudu mujal ilmas sündiva koju kätte – minust sai toona ZDFi ja ORFi jälgija. Kursusega saatsime Saksamaa taasühinemise puhul kirja isegi Helmut Kohlile, et tervitada saksa rahvast ja teada anda, et Tartu Ülikooli ajalootudengid on nendega solidaarsed.
Tekkis reaalne võimalus endale mujalt sõpru leida – näiteks kirjasõpru. Põlva maakonda saabus kiri Bad Segebergist, kust pakuti võimalust sealsete peredega tuttavaks saada. Kirjutasin siis ka, et meie – kaks venda ja ema-isa – võiksime mõne samasuguse perega vabalt sõbrustada. Nii saabusid ühel päeval meie ellu Inge, Ingo, Jens ja Jörn. Mäletan tänaseni, kuidas isa-poega meile seiklusrikka laevareisi tulemusena külla sõitsid, pisike Audi lugematu hulga hädavajalike kimpsude-kompsude all lookas. Isegi mineraalvesi oli neil kaasas, kokakoolast, toidust ja hambapastast kõnelemata. Sõpradeks oleme jäänud tänaseni.
Hiljem olen palju Saksamaal käinud, nii tudengi kui poliitikuna, ning pidanud vastama igasugustele Eestit puudutavatele küsimustele, sest huvi meie vastu püsib. Ma ei väsi imetlemast saksa insenerikunsti ja nende produktiivsust. Saksa meediat, näiteks ZDFi uudiseid, Der Spiegelit või Frankfurter Allgemeine Zeitungit loen tänaseni regulaarselt.
© Christian Gogolin
Juulia Baer-Bader
Kommunikatsioonijuht
Minu raadio räägib saksa keelt
Kõnelen vabalt nelja keelt - emakeeleks vene keel, eesti keele õppisin lapsepõlves selgeks koolis ja õues eesti lastega mürades. Siis inglise ja saksa keel, prantsuse keele õpingud on veel pooleli.
Võõrkeeltest on just saksa keel mu lemmik! Tehnikaseadmed on mul kõik näiteks saksa keele peale seadistatud - kui ma autoga sõidan, siis navigaator õpetab mind saksa keeles ja Belgias, praeguses kodus kuulan sealset Deutschlandfunki, et teada uudiseid. Kui aga filmide puhul on valida, kas vaadata neid inglise või saksa keeles, pole üldse küsimustki, kindel valik on saksa keel.
Esimene kokkupuude saksa keelega oli muidugi koolis. Pärast seda läksin Tartu Ülikooli, võtsin ühe semestri saksa keelt, et saaks stipendiumiprogrammiga Saksamaale. Ja päriselt õppisin keele ära alles seal. Pean ütlema, et naudin väga just saksa keele kõla – pean seda kauniks ja meloodiliseks.
Õppisin küll Erfurtis, aga sõitsime ekskursioonidele teistessegi linnadesse, muidugi ka Berliini. Käisin esimest, teist ja kolmandat korda ning pärast seda oli mulle selge, et Berliinita ma elada ei saa. Elasin seal lõpuks kokku seitse aastat ja see oli täiesti kordumatu, unikaalne kogemus. Võin ainult soovitada – kui tahad teada, kes sa oled, mine Berliini. Kui praegugi sinna sõpradele külla lähen, on ikka kojutuleku tunne. Käin oma lemmikkohad läbi – põikan sisse Riigipäevahoonesse, jalutan jõe ääres, astun mõnda lemmikkohvikusse. Berliin tõmbab mind enda poole nagu magnetiga.
Saksa keele oskus avas mulle ukse rikkalikku kultuurilukku, andis võimaluse saada osa suurte mõtlejate töödest. See on minust vorminud selle isiksuse, kes ma olen – just Saksamaal saadud kogemus andis arusaamise, kuidas erinevaid identiteete enda sees ühendada. Eesti oli, on ja jääb mu koduks, kuid selle kõrvale mahub veel mitu kodumaad. Saksamaal on aga mu südames alati kindel koht.
© Iris Kivisalu
Jaan Aru
Teadlane
Teadlaseks Berliinis
Hakkasin isa soovitusel juba kolmandas klassis saksa keelt õppima ning see võimaldas pärast gümnaasiumi lõpetamist kohe minna edasi õppima Berliini. Näitasin aga oma keeletunnistuse ette ja läksingi. Tartust Berliini – otse loomulikult on need linnad erinevad. Tartus jalutad rahulikult ühest linna otsast teise, Berliinis aga....mõõtkava on teine. Samuti kõik see mitmekesisus oli muidugi noorele inimesele väga põnev. Palju erinevaid inimesi, erinevaid mõtteid ja vaateid.
Tudengiaastad Berliinis olid toredad. Tuli leida kaaslasi, kellega huumorisoon sobiks, selline vahva eneseleidmise aeg. Läksin küll psühholoogiat õppima, kuid määravaks sai asjaolu, et esimesel kursusel oli väga hea õppejõud, kes rääkis sellest, kuidas mõtlemisprotsessid toimuvad. See oli üks teema, mis mind hakkas huvitama ning teiseks ma ise sain aru, et mind huvitab ikkagi aju. Nii et veetsin palju aega heas raamatukogus, kus leidus aju kohta palju suurepäraseid raamatuid.
Magistriõppe läbisin Berliinis, doktorikraadi sain aga hoopis Frankfurdis. See kõik kokku oli mu teadlaseks kujunemise aeg. Naasin 2018 juba teadlasena Berliini, uurimaks ühes tipplaboris, kuidas aju töötab. Siis ei üritanud ma nii palju õppida, vaid juba uusi teadusavastusi teha. Teadlaseks kujunemise juures pean aga mõlemaid väga oluliseks.
Kui mõtlen, mida soovitaksin lastel õppida, siis kahtlemata saksa keel on üks nendest soovitustest. Saksamaa sobib eestlasele, seal on väga hea inseneri-, samuti tehnikateadus ja need on asjad, milles me eestlastena head oleme. Pluss võimalus kohtuda inimestega, kellega muidu mitte mingil juhul ei oleks kokku saanud. Neist on saanud sõbrad, kellega on alati tore koos olla, mõelda, teadust teha. See on kõige tähtsam.
© Iris Kivisalu
Merit Kopli,
Kultuuridiplomaat ja meediajuht
Kuidas hoolas Peter saksa täpsusega eestlanna kasvatas
Alates esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni õppisin Kadrioru Saksa Gümnaasiumis saksa keelt. Ülikool lisab sellele veel mõned õpinguaastad, nii et oma 15 aastat keeleõpet tuleb ära küll. Ich bin Peter, Du bist Paul/ich bin fleissig, Du bist faul („Mina olen Peter, Sina oled Paul, mina olen hoolas, Sina aga laisk“), selle salmiga kõik algas.
Kui ma lõpuks 1993. aastal esmakordselt Saksamaale pääsesin, olin õnne tipul – ilus unistus maast, mille keelt põnnist peast õpitud, täituski! Kõnekeelest suurt seal aru küll ei saanud, ent see-eest grammatika oli eeskujulik. Ema rääkis alati, et mida rohkem keeli oskad, seda kergem hiljem elus olema saab. ENSV kinnise piiri taga kasvavale lapsele tundus taoline jutt kaunis mõttetu. Alles hiljem olen mõistnud, milline tohutu rikkus see on.
Puhas rõõm on ka võtta kätte ajaleht mõnes võõrkeeles, mida oskad, ning tajuda, et saad kõigest aru! Nii algavad mu hommikud traditsiooniliselt juba aastaid saksakeelse lemmikajalehe Die Welt ülevaatega, seejärel vaatan läbi Süddeutsche Zeitungi, siis Der Spiegeli uudised. Kätteharjunud rutiin, milleta on päeva algust raske ette kujutada – mitte et ma kõik lehed kaanest kaaneni läbi loeksin, kuid olen Saksamaal toimuvaga igapäevaselt kursis. Mu lemmikpaigaks Saksamaal on kujunenud Köln – prantsuse ja madalmaade mõjutustega eriline linn, tulvil elu, sära ja põnevust.
Ilma saksa keeleta oleks mu karjäär olnud ilmselt sootuks teistsugune – just tänu saksa keele oskusele pääsesin 1990ndate aastate alguses Saksamaale ajakirjandust õppima, sain võimaluse töötada seal nii televisioonis kui ka ajalehtedes ja saadud kogemusi olen rakendanud Eestis ajakirjandust tehes.
Deutsche Pünktlichkeit ehk saksa täpsus istub mu sees väga sügaval, nii ei hiline ma praktiliselt mitte kunagi. Täpsuse ja korrektsuse oma asjaajamistes olen just saksa kultuuriruumist kaasa saanud. Mida veel? Olen otsekohene nagu sakslased – ütlen oma seisukoha välja ega pea vajalikuks keerutada.
Saksa keele oskuseta oleks mu elu mitmeski mõttes märksa vaesem olnud. See keel, kultuur ja inimesed on mulle äärmiselt hingelähedased ning avardanud mu arusaamu ja tõekspidamisi – mu maailm on rikkam.
© Christian Gogolin
Martina Eerme
Üliõpilane, Saksa parlamendistipendiumi laureaat
Lastelauludest magistriõppeni Berliinis, vahepeatusega parlamendis
Hakkasin saksa keelt õppima tegelikult juba lasteaias – aga kuna see oli mänguline õpe ning algkoolis läksin üle inglise keelele, siis väga palju sealt külge ei jäänud. Tõsisem tutvus saksa keelega algas alles kuuendas klassis, kui ma Tallinna Saksa Gümnaasiumisse tulin. Ajalugu, bioloogiat, füüsikat, matemaatikat õppisime saksa keeles ning sellele lisandusid saksa keele grammatika ja saksa kirjanduse tunnid.
Väikese tüdrukuna unistasin reisiajakirjaniku elukutsest – et saaks hästi palju ringi reisida. Tänu saksa keelele hakkasingi reisima, näiteks sõitsin väitluskonkursi „Jugend debattiert“ finaali Prahasse ja kooliga mitu korda Saksamaale ning Šveitsi, lõpuks õppima Freiburgi ülikooli ja Berliini Saksa parlamenti praktikale. Nii et saksa keele õppimine tähendab minu jaoks maailmapildi avardumist.
Vahepeal rääkisin küll peaaegu ainult saksa keelt – nii kodus elukaaslasega kui ka praktikal parlamendis. Kui olen sealses keelekontekstis, leian end tihti ka saksa keeles mõtlemast.
Berliin on väga vaheldusrikas, iga päev tabavad mind seal uued üllatused. On uhke ja rikas Berliin, mille asukad sõidavad luksusautodega oma hinnalistesse kodudesse, samas näeb metroos igasugu huvitavat rahvast - kes käib rotiga ringi ja mõnel on fooliummüts peas.
Aga nii palju võimalusi kui Berliinis pole mitte üheski Saksa linnas! Saan kasvõi iga päev käia muuseumis, maailmatasemel kontserdil, teatris, nautida rahvusvahelist kööki. Samuti olla poliitika keskel – parlamendis toimub iga päev nii palju, lihtsalt põnev on olla demokraatia südames. Ei hakka kunagi igav. Siiski ei kujuta ma ette, et elaksin Berliinis elu lõpuni. Praegu on tore, aga arvan, et kolme aasta pärast tulen Eestisse tagasi. Eesti on ikkagi mu kodu.
© Iris Kivisalu
Mart Juur,
humorist, saatejuht ja DJ
Sex Pistols saksa keeles
Sellal kui mina 1970ndatel Otepääl keskkoolis käisin, pidi viienda klassi õpilane hakkama õppima vähemalt üht võõrkeelt vene keele kõrval. Mina valisin saksa keele, peamiselt vanemate mahitusel, kes arvasid, et saavad mind siis koolitöödes aidata. Hiljem paraku selgus, et mingit abi ma neilt siiski ei saanud – saksa keel on ikkagi väga keeruline. Mark Twain on öelnud, et kui sakslane sukeldub, verb hambus, lausesse, kerkib ta pinnale alles kusagil teisel pool Atlandi ookeani. Grammatikat päriselt selgeks ei saanudki ja erilist keelepraktikat mul ka polnud – kus ma Otepääl sakslastega ikka nii väga suhelnud oleks … Aga mu õpetajad, Alma Joosepson ja Maila Värk, olid väga head! Nende pakutust oleksin võinud rohkem võtta.
Motiiv õppimiseks aga siiski püsis – nimelt kui põhjaeestlasi motiveeris soome keelt õppima võimalus vaadata Soome TVst lääne bände, siis lõunaeestlaste jaoks oli samasuguseks aknaks Ida-Saksa press. Seda müüdi Otepää ajaleheputkas täitsa võimsas valikus ja mina olin koolipoisina aktiivne ostja: näiteks NBI ehk Die Neue Berliner Illustrierte avaldas artikleid välismaa elust ning esimesed uudised punkrokist ja Sex Pistolsist sain just sealt. Veel oli noorteajakiri Neues Leben, kus kirjutati samuti välismaa ansamblitest, lisaks avaldati postreid ja lõbusate piltidega lasteajakiri FröSi. No ja muidugi Burda, mis kõigis majapidamistes praktiliselt kapsaks sirviti. Für Dich oli samuti naisteajakiri, ent seda ma lugesin, kuna sealgi kirjutati bändidest. Hiljem avastasin ajakirja Melodie und Rhythmus, kus avaldati suurepäraseid tõlkeülevaateid Briti ja USA muusikaelust.
Ülikooliajal jäi saksa keel siiski tahaplaanile, kuigi mu õppejõud oli väga hea ja nõudlik Siiri Raitar. Nii ma tegelikult saksa keelt tänaseni rääkida ei oskagi, või kui, siis ainult purjus peaga – aga siis räägin vist kõiki maailma keeli. Lihtsamat ajakirjandust suudan muidugi lugeda tänapäevani, ent kirjandusest võin tsiteerida vaid kaht rida Goethe teosest „Erlkönig“: Wer reitet so spät durch Nacht und Wind? Es ist der Vater mit seinem Kind; …
Ent vist kõige olulisem, mida saksa keel mulle on andnud, on Saksa muusika avastamine: Puhdys, Karat, Stern Combo Meißen, Frank Schöbel. See keel oli Otepää poisile aken maailma.
Täname Raamatukoi Grammofoni
© Christian Gogolin
Maarja Jakobson,
näitleja
Kummikommidest Saksa teatrini
Aastal 1988 otsustasid kõik popimad ja parema õppeedukusega klassikaaslased Otepää keskkoolis õppida inglise keelt. Mina olin küll täielik oivik, ent valisin saksa keele. Impulsi selleks andis mu vanaema varasem külaskäik oma õe juurde, kes sõjakeerises Saksamaale sattus ja sinna elama jäi. Kui vanaema seitsmekümnendatel vanatädil külas käis, tõi ta endaga terve hunniku välismaa asju: kõikvõimalikke hilpe ja kangaid, värvilisi kilekotte ja kummikomme, mis Lõuna-Eesti tüdrukule eriti ahvatlevad näisid. Haribo kummikarukesi näis vanaemal jätkuvat lõpmata kauaks, ikka ja jälle sain hammustada tükikesi sellest värvilisest, teistmoodi lõhnavast imedemaast.
Mu esimene õpetaja Maila Värk õpetas meid ennekõike suhtlema ja see keel ei tundunudki väga raske. Koolivahetus tõi hulga rangemad ja grammatikale orienteeritud õpingud Tartus. Hiljem, kui mu võõrkeelte valikusse lisandus ka inglise keel ja täiendasin oma saksa keele oskust veel keeltekoolis, hakkasin tasapidi mõistma keele tegelikku olemust, selle struktuuri. Saksa keele õpingud päädisid sissesaamisega Tartu Ülikooli germanistika erialale, ent filoloogi minust siiski ei saanud: hing ihkas teatrikooli.
Saksa keelega sina peale jõudsin tegelikult alles pärast teatrikooli, kui 2000–2001 Berliinis oma eriala õppisin. Ahmisin selle aasta jooksul endasse kõike, mida üks kultuurist tulvil suurlinn suudab pakkuda. Tegin tutvust teistsuguse teatritegemise traditsiooni ja erialaõpetusega. Saksa keel ei kao enam kuhugi: kui peaksin ka südaöösel telefonile saksa keeles vastama, poleks see probleem. Muidugi oleksin võinud ka seal oma karjääri jätkata, ent tagantjärele olen veendunud, et Eestisse naasmine oli ainuõige valik. Oma sõbrannal Berliinis käin ikka heameelega külas ja naudin võimalust saada osa Saksa teatrist.
Keeleoskus annab võimaluse näha Eestit väljastpoolt. Lisaks avardab see maailma ja võimaldab leida uusi sõpru – suurepärane pakett, kas pole?
© Christian Gogolin
Mati Sirkel,
tõlkija
Keele piirid on mu maailma piirid
Saksa keele avastasin tänu oma heale põhikooliaegsele saksa keele õpetajale, kes mu hääldust kiitis, äratades sellega teatava auahnuse ja ehk oli just see põhjuseks, miks valisin ülikooli minnes õppesuunaks saksa filoloogia.
Õppisin filoloogiat vaid raamatute põhjal, esimest korda sain sakslasega selles keeles kõnelda alles mitu head aastat pärast ülikooli lõppu, kui tuttav Tüüringist mu endale toonasesse Saksa DVsse külla kutsus. Mäletan, kuidas aeglase suslaga talle külla loksusin, ümberringi vagun pidutsevaid noori täis, kes kõik kohalikku keerulist murret kõnelesid – ma ei taibanud sellest mõhkugi! Olin täiesti šokis ja juurdlesin endamisi, mida ma õigupoolest need viis aastat ülikoolis teinud olin … Muidugi, kui võõrustajaga korrektset kirjakeelt kõnelesin, sain kõigest aru ja mingil ajal ka kõnekeele selgeks. Praegu on see veidike rooste läinud, ent tõlkimiseks piisab.
Saksa keel on küllatki keeruline oma grammatika ja lauseehitusega ning olen tagantjärele tänulik oma õpetajatele, kes selle tuupimist range järjekindlusega nõudsid. Harjumusega leiad keeles sisemise loogika. Mind võlub saksa keele juures selle täpsus, finesside mäng.
Suured nimed ja klassikaline kirjandus käivad kaasas kõigi suurte keeltega.
Saksa kirjanduse kuldajaks peetakse nn Goethe-aega – 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust. Ja keel, millel on selline ajastu ette näidata, ei pruugi kunagi midagi häbeneda. Saksakeelse kirjanduse puhul räägime aga Saksa, Šveitsi ja Austria kirjandusest – just selle viimase kultuuriruumi omapära võlub mind ja austerlased kirjanduses on mind enim mõjutanud. Loodan aga tulevikus kokku panna Saksa kirjanduse kuldaja antoloogia, mõned selle aja olulised tekstid on siiani eesti keelde tõlkimata.
Saksa keel on meie Eesti rahvast ja maad, ka meie keelt tugevalt mõjutanud, meie ajalugu on Saksa ajalooga põimunud ja seetõttu on ehk saksa keel meile lähedasem kui mõni muu suur keel. Keel on meie maailm, milles elame – selle kaudu suhtleme, suudame mõtteid edasi anda. See on olulisim meedium, mis meie elu määrab, saksa keel on emakeele kõrval määranud ja saatnud minu elu. Minu keele piirid tähendavad mu maailma piire, on öelnud Ludwig Wittgenstein. Kui neid keeli on mitu, avardub kindlasti ka mu maailm.
© Christian Gogolin
Katri Raik
Poliitik
Eestlased - maailma parimad sakslased
Minu jaoks on saksa keel lihtsalt mu suur armastus! See oli koolis mu esimene võõrkeel ja võimaldas juba pärast kaheksanda klassi lõpetamist 1983 toonasele Ida-Saksamaale sõita. Mul on tänaseni alles selline triibuline pluus, mille ostsin nende väheste Ida-Saksa markade eest. Termoskann ja juukseföön, mille ostsin Lääne-Berliinist järgmisel noortevahetusel 1989 töötavad tänaseni! Mu esimesed enda ostetud „lääne asjad“. Iga kord kolides mõtlen, et kõik, nüüd viskan ära, aga millegipärast ikka jätan alles.
Rohkem hakkasin saksa keelt rääkima Saksamaal magistri- ja doktoritööd kirjutades ning pean tõesti ütlema, et naudin saksa keeles suhtlemist väga. Elu on küll läinud nii, et vene keel on nüüd minu esimene võõrkeel, kuid saksa keel lihtsalt on mulle väga oluline. Sõbrad näiteks teavad, et mulle ei tohi helistada nädalavahetuse õhtupoolikul, sest siis vaatan ma Rosamunde Pilcherit. Või kui mul väga paha tuju on, siis otsin telekast üles mõne saksa kriminulli. Ma arvan, et eestlased on maailma parimad sakslased. Mina olen näiteks Saksamaalt õppinud täpsust ja ajast lugupidamist. Kui inimene hilineb koosolekule kaks minutit, ajab see mind närvi.
Saksa keele puhul ei tohi unustada, et see on ka eesti kultuuri keel, sest eesti keeles on 20 protsenti saksa keele laensõnu. Me oleme väga tihedasti seotud ja see annab kindlasti võimaluse Eesti ajalugu paremini mõista. Seega soovitan ma kindlasti saksa keelt õppida ja palun õppige grammatikat, sest see on saksa keeles oluline! Üldse arvan ma, et inimeste tolerantsus algab kolmest keeleoskusest ja üks keel, mida osata, võiks kindlasti olla saksa keel. Need inimesed, kes oskavad vähemalt kolme keelt, on lihtsalt lahedamad.
Tõnis Pilvisto,
Ettevõtja
Emotsioonid ja keel
Saksa keele õppimist alustasin Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Nõudlike õpetajate käe all saime sõpradega keeleoskuse lihvida tasemeni, mis lubas lõpuklassi keeletunnis tegeleda just sellega, millega ise tahtsime. Sõpruskool Schwerinis andis võimaluse näha elu toonases DDRis: seal kohtas palju ilusat fassaadi, ent õpilased tundusid olevat valitseva riigikorra suhtes äärmiselt riigitruud. Meie olime poliitiliselt siiski vabamalt mõtlevad.
Toona loodud kontaktid võimaldasid hiljemgi DDRi väisata: 1988 õnnestus viibida Leipzigis, kus valitseva totalitaarse režiimi vastu juba meeleavaldusi korraldati. Õhus hõljus juba vabaduse hõngu ja ei läinudki palju aega mööda, kui Berliini müür langes.
Pärast Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamist üheksakümnendate alguses tekkisid mul noore insenerina tänu südamekirurg prof. Sullingule kontaktid Saksamaa arstiriistade tootjatega ja avanes võimalus ühes Baieri väikefirmas mõni aeg arstiriistade valmistamist õppida. Haarasin võimalusest kinni ja veetsin kuus nädalat Müncheni talves: hakkasin mõistma murdeid ja seda, kui erinevaid kultuure Saksamaal leiab. Baierlased on väga soojad, armsad ja otsekohesed inimesed.
Hakkasin aina enam mõtlema ettevõtluse alustamisele, saksa keele oskus aitas leida Saksamaalt esimesed äripartnerid. Keeleoskus muudkui arenes: pikkadele telefonivestlustele lisandusid ka ärireisid. Ühel hetkel liitusime suurema Saksa ettevõttega, mis asus aga hoopis Baden-Württembergis. Seal kõneldi hoopis teistsugust, švaabi dialekti. Tuli kohaneda uue keele ja kultuuriga ning jõudsin äratundmisele, et sealkandi rahvas on mõtteviisilt eestlastele kaunis sarnane. Aastakümned kontakte erinevate Saksamaa piirkondadega on mind selle keelega aga niivõrd lähedaseks muutnud, et olen tabanud end koguni saksa keeles mõtlemast.
Keeleoskuse puhul on oluline, et suudaksid võõrkeeles nalja visata: kui seda suudad, pole suhtlemisel ja sidemete loomisel mingeid probleeme. Tõeline keeleoskus algabki sealt, kus suudad kellegi naerma panna. Emotsioonid on kõige olulisemad; need aitavad kultuuri olemusse sukelduda.
© Christian Gogolin
Laura Põld
Kunstnik
Kunstnikuna marsruudil Tallinn –Viin
Hakkasin saksa keelt õppima alles üsna hiljuti. Mind kutsuti ühele näitusele Berliinis ja kolmeks kuuks külalisateljeesse Viinis. Sinna minnes oskasin tõesti ainult paari sõna. Kuid mul oli kutse üle äärmiselt hea meel ning selle aja jooksul sain teha, mida ise soovisin.
Külalislahkus, kohtumised teiste kunstnikega, ja kõik see kultuurielu, mida ma seal tundma sain, tekitaski sellise tunde, et Austrias tahaks veel elada ja õppida. Nii ma siis hakkasingi algul Eestis omal käel saksa keelt õppima, hiljem Viinis elades võtsin mõned intensiivkursused. Nüüd triivingi kahe riigi ja kahe kunstiskeene vahel.
Eesti on väga väike ja siin on lihtsam võib-olla silma paista, saksakeelses kunstimaailmas võib noor kunstnik kergelt ära kaduda. Austrias olin alguses pigem õppija või uudistaja rollis, jälgisin huviga sealseid diskussioone. Kuid tasapisi tekkisid näitusevõimalused, kunsti kaudu ka sõprussuhted.
Mu austerlasest elukaaslane on elupõline viinlane ja tema perekonnaga me suhtleme ju ikkagi ainult selles pehmema kõlaga austria saksa keeles. Nalja saab ka, näiteks kui olen mõne sõna ingilise keelest tuletanud ja lauamängu käigus tuleb välja, et tegelikult seda sõna ei olegi olemas, aga mina olen juba kaks aastat seda kasutanud.
Mulle meeldib selline natuke unistav või uitav elulaad. Viinis on väga hea kohv ja kohvikukultuur. Suuremas linnas on võimalik anonüümseks jääda: lihtsalt veedadki tunnikese visandiplokiga kuskil välikohvikus ja vaatad-kuulad, mis ümberringi toimub. Viinis on rohkelt erinevaid galeriisid, näitusemaju ja mitmeid muuseume koondav muuseumikvartal. Nähtu on mind kindlasti kunstnikuna palju arendanud ja inspireerinud. Austrias olen lummatud ka vanadest kinomajadest, jälle üks lemmiktegevusi Viinis - käia kinos ja vaadata häid Austria filme
© Iris Kivisalu
Arvo Pärt,
helilooja
Saksakeelsed tekstid on voolinud mind ja minu muusikat
Saksa keel ei ole mulle kunagi päris võõras olnud. Minu võõrasisa Kuhlbergi peres räägiti vabalt ka saksa keelt.
Minul endal tekkis huvi saksa keele vastu alles konservatooriumipäevil, kui pidime valima ühe võõrkeele ja mina valisin saksa keele.
Meie muusikaline haridus tuli ju peamiselt Saksa, Viini ja Itaalia koolkondade ja kultuuriajaloo kaudu. Me ei pidanud mitte „sotsialismi“ ehitama, vaid kuulasime ja analüüsisime Bachi, Beethovenit, Mozartit, Schubertit, Brahmsi. Ka minu armas õpetaja Heino Eller rääkis tihti kompositsioonitunnis, kuidas ta enne sõda Saksamaal ja Austrias oli käinud, millised kokkupuuted tal olid sealse muusikamaastikuga, ta näitas meile sealt toodud noote ja raamatuid. See kõik avaldas meile sügavat mõju.
Kui me sattusime 1980. aasta alguses perega Viini, kus on mu kirjastus, ja edasi Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (lüh DAAD) stipendiaadina Berliini, siis selgus, et me ei ole tulnud võõraste juurde. Tundsin äkki midagi – midagi sellist, mida ma juba varem nagu teadnud olin või millega kohtunud olin. Selline „kodune“ tunne oli mulle endalegi ootamatu. Kindlasti oli säärane äratundmise efekt osaliselt ka keele tõttu. Siinkohal tahaksin ütelda, et ma olen lõpmatult tänulik DAAD-le, kes mitte ainult stipendiumi ajal, vaid ka kõik minu kolmkümmend Berliini-aastat kandis hoolt meie pere eest.
Saksa keel on mind inspireerinud mitmete lugude kirjutamisel. Oreliteose „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler“ pealkiri kõlab juba iseenesest väga poeetiliselt. Need Wellentäler’id, need Gipfel’id on mind küll tõesti inspireerinud… Ja kui ilusad sõnad on teosel „Sieben Magnificat-Antiphonen“, näiteks lõigul „O Morgenstern“. Või siis Clemens von Brentano sõnad teoses „Es sang vor langen Jahren“ või saksakeelne psalmitekst teoses „Ein Wallfahrtslied“ (Ps 120). Kindlasti on kokkupuude paljude saksakeelsete tekstidega voolinud nii mind kui minu muusikat. Olen selle eest väga tänulik.
© Christian Gogolin
Harry Liivrand
Kunstiajaloolane
Vikerviisidest kultuurivaramu juurde
Hakkasin saksa keelt õppima niinimetatud esimese võõrkeelena viiendas klassis, kuid see keel kuulus mu ellu juba palju varem. Nimelt tuli kuuekümnendatel raadiost palju saksakeelseid laule ja kuna minu vanemad armastasid laulda, olid need saksa lööklaulud, mida saadeti kitarril ja akordionil, pereringis väga armastatud.
Koolipõlves oli kirjasõprus väga populaarne suhete loomise viis. Nii ilmus ka minu kuulutus kuulsas Ida-Saksa ajakirjas FröSi ja sain üle 30 kirja: Saksa DV, Poola, Ungari ja muude riikide juntsudelt, aga ka lastelt üle terve Nõukogude Liidu. Paar head saksakeelset kirjasõpra olid Leedust, nendega pidasin kirjavahetust hektiliselt kuni viimase sajandivahetuseni ja oleme korduvalt kohtunud. Samuti leidsin kirjasõbra Tallinna tollasest sõpruslinnast Schwerinist ja toreda tüdruku Leningradist – meid ühendas huvi kunsti ning arhitektuuri vastu.
Mu elu on sestap üht- või teistmoodi olnud seotud saksa keele, kultuuri ning saksakeelsete maadega. Ja kuigi ma ei õpi seda keelt mitte kunagi perfektselt ära nagu sakslane, pole see kõige tähtsam. Tähtis on oma mõtet edasi anda, keele kaudu kommunikeeruda. Tänu saksa keele oskusele olen saanud nii õppida kui ka töötada Saksamaal – samas keeles rääkimine avas palju kiiremini uksi näiteks Eesti saatkonnas kultuuriatašeena töötades või Tallinna Kunstihoone juhatajana Saksamaalt näitusi kureerides, võimaldas ellu viia suuri ühisprojekte, mis avaldasid muljet ja mõju.
Tänu saksa keele oskusele olen avastanud enda jaoks tohutu suure saksa keeleruumi kogu selle kultuuri rikkusega ja saanud aru, et me tõesti oleme ajalooliselt üks osa sellest. See on kultuuripoliitiliselt olnud tohutu mõjuga protsess. Valgustusajal tulid ju riigisakslased Eestisse küll koduõpetajateks, küll ametnikeks ning sealt tekkis neil huvi ka eestlaste rahvakillu vastu. Riigisakslane August von Kotzebue tuli Saksamaalt läbi Peterburi Eestisse, tegi siin hiilgavat karjääri, rajas saksakeelse teatri ja kasutas selle laval esimesena 1788 eesti keelt. Tänu temale on aga tulnud saksa keelest eesti keelde näiteks sõna „virrvarr“- see oli Kotzebue ühe kuulsama komöödia pealkiri.
Teiselt poolt on saksa keel toonud mu ellu fantastilised, lihtsalt erakordsed sõbrad! Tõesti, sellised truud sõbrad, nagu sakslased ütlevad, kellele sa võid kindel olla igas olukorras.
© Iris Kivisalu
Ülle Madise
Õiguskantsler
Erilise tähendusega entsüklopeedia
Saksa keelt hakkasin õppima neljandas klassis, nii nagu see minu lapsepõlves ette oli nähtud. Suunajaks oli ema, kes õppinud ülikoolis ajalugu ja saksa keelt – see meeldis talle väga. Lapsepõlves lugesin palju saksa muinasjutte, nii et valisin saksa keele rühma ja ma olen selle valikuga siiani väga-väga rahul.
Entsüklopeediatel on minu jaoks samuti eriline tähendus – juba lapsena armastasin väga Eesti Entsüklopeediat uurida. Sestap kui läksin ülikooli, kujunes Tartu Ülikooli raamatukogus mu lemmiksaaliks just entsüklopeediate saal, kus aukohal troonis Saksamaalt saadud värske Brockhausi entsüklopeedia. Avastasin, et kõigi muude huvitavate tegemiste kõrval õnnestub mul selle abil äärmiselt kiiresti eksamiteks õppida. Kui teised lugesid näiteks õiguse ajaloo kursusest tohutu hulga erinevaid raamatuid, siis mina võtsin märksõnad, istusin entsüklopeediate saali maha ja hakkasin Brockhausi tudeerima. See korrastatud mõtlemine, see täpsus märksõnade valikul, see lühike ja selge väljendusviis on mind isiklikult palju mõjutanud ja mulle tundub, et laiemalt ka eesti keelt ning eesti teadusliku mõtlemise viisi kujundanud. Tuleb see siis ühisest ajaloost või rahvaste sarnasusest, kes seda teab. Kuid fakt on see, et sakslastega on mul väga lihtne rääkida ja mulle tundub, et saame üksteisest üsna hästi aru.
Ma arvan, et eestlased peaksid oskama vähemalt kolme keelt ja üks võiks kindlasti olla saksa keel. Just selle tõttu, et see toetab süsteemset ja selget mõtlemist, teiseks avab see ukse ühe väga olulise kultuuri osa juurde originaalkeeles - saksa keel on mulle andnud suurepärase võimaluse olla Eestis nii mõnegi ilukirjandusliku teose esimene lugeja. Ja kolmandaks, kui tahta mõista Euroopa- ja maailmapoliitikat, siis peab olema võimeline lugema erinevates keeltes tekste ja neid omavahel võrdlema. Usun, et kui õpid erinevates keeltes mõtlema ja väljenduma, on see ajule väga hea ning hoiab mõistuse pikka aega teravana.
© Iris Kivisalu
Luukas Kristjan Ilves
Riigiametnik
Kolmas emakeel Münchenist
Minu jaoks on saksa keel kolmas emakeel. Sündisin 1987 Münchenis, kodus räägiti eesti ja inglise keelt, aga kolmeaastaselt läksin saksa lasteaeda. Ise ma seda küll ei mäleta, kuid ilmselt oli paari kuuga keel selge. Ema jutu järgi olin kahesena suur autofänn, küllap „auto“ siis mu esimene sõna oli. Mäletan, kuidas käisime pühapäeviti perega väljas ja mina sain oma Weißwursti ja Bretzeli – see on tänaseni mu jaoks kõige nostalgilisem toit.
Kui olin viieaastane, kolisime Washingtoni, kus isa Toomas Hendrik Ilves suursaadikuna töötas. Mind pandi seal saksa kooli. Kuni neljanda klassini õppisin tavalises Saksa koolis, saksa õppekava järgi, mis oli Saksa diplomaatide laste vajadusi silmas pidades kombineeritud kõigi liidumaade õppekavade alusel.
Ma polnud oma klassis aga sugugi ainus Eestiga seotud laps, näiteks klassivend Jakob Lambsdorffi pere tuli just Tallinnast, kus tema isa oli töötanud diplomaadina Saksa saatkonnas. Ja kakskümmend aastat hiljem, ühel kaunil külmal veebruaripäeval, kirjutas mulle Facebookis teine klassivend, Fabian Schlaga, et tema diplomaadist isa on saanud nüüd Saksa suursaadikuks Eestis ja et ta on Tallinnas oma isa juures külas. Milline kokkusattumus – ühest saksa põhikooliklassist ookeani tagant oli tervelt kolm inimest ühel või teisel moel Eestiga seotud!
Pärast seda, kui 1997 Eestisse kolisin, jäi mu ainsaks kokkupuuteks Saksamaaga saksa televisioon. Kümneaastasena sai minust ulmesarja „Star Trek“ fänn ja harjusin saksa keelde dubleeritud sarjaga sedavõrd ära, et hiljem Ameerikasse kolides tundus originaalheliga „Star Trek“ kuidagi täitsa kummaline, kõik valed hääled.
Ameerikasse tagasi kolides käisin paar aastat veel saksa koolis, kuid gümnaasiumis enam mitte. Ülikooli ajal olin ühe suve Berliinis praktikal, enamus tööd käis seal saksa keeles. Kui töötasin Brüsselis, oli samuti saksa keelest kasu – see on Brüsseli kolmas töökeel. Paljud inimesed rääkisid seal omavahel just saksa keelt ja kui rääkima hakkasid, meeldis kõigile seda harjutada.
© Christian Gogolin