Willkommen auf den Seiten des Auswärtigen Amts
Üks Keel - mitu lugu
Üks Keel - mitu lugu
Urmas Klaas,
Poliitik
Kuidas innukas ZDFi vaataja Põlvast Helmut Kohlile kirja kirjutas
Minu koolipõlves oli saksa keel vaat et ainus võimalus vene keele kõrval veel üks võõrkeel selgeks saada. Õppisin tavaklassis, saksa keel oli mul alati viis, kuigi ma rääkida eriti ei osanud. Midagi purssisin, aga rahul ma oma keeleoskusega küll polnud.
Ülikooli astudes selgus, et ajaloolastele on saksa keel kohustuslik – enamik allikaid ja kirjandust oli just sellest keeles. Nii ma siis hakkasingi iseseisvalt keelt õppima, küllap oli ka motivatsiooni rohkem. Saabusid ju üheksakümnendad, piirid avanesid, telepilt tõi taevakanalite kaudu mujal ilmas sündiva koju kätte – minust sai toona ZDFi ja ORFi jälgija. Kursusega saatsime Saksamaa taasühinemise puhul kirja isegi Helmut Kohlile, et tervitada saksa rahvast ja teada anda, et Tartu Ülikooli ajalootudengid on nendega solidaarsed.
Tekkis reaalne võimalus endale mujalt sõpru leida – näiteks kirjasõpru. Põlva maakonda saabus kiri Bad Segebergist, kust pakuti võimalust sealsete peredega tuttavaks saada. Kirjutasin siis ka, et meie – kaks venda ja ema-isa – võiksime mõne samasuguse perega vabalt sõbrustada. Nii saabusid ühel päeval meie ellu Inge, Ingo, Jens ja Jörn. Mäletan tänaseni, kuidas isa-poega meile seiklusrikka laevareisi tulemusena külla sõitsid, pisike Audi lugematu hulga hädavajalike kimpsude-kompsude all lookas. Isegi mineraalvesi oli neil kaasas, kokakoolast, toidust ja hambapastast kõnelemata. Sõpradeks oleme jäänud tänaseni.
Hiljem olen palju Saksamaal käinud, nii tudengi kui poliitikuna, ning pidanud vastama igasugustele Eestit puudutavatele küsimustele, sest huvi meie vastu püsib. Ma ei väsi imetlemast saksa insenerikunsti ja nende produktiivsust. Saksa meediat, näiteks ZDFi uudiseid, Der Spiegelit või Frankfurter Allgemeine Zeitungit loen tänaseni regulaarselt.
© Christian Gogolin
Merit Kopli,
Kultuuridiplomaat ja meediajuht
Kuidas hoolas Peter saksa täpsusega eestlanna kasvatas
Alates esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpuni õppisin Kadrioru Saksa Gümnaasiumis saksa keelt. Ülikool lisab sellele veel mõned õpinguaastad, nii et oma 15 aastat keeleõpet tuleb ära küll. Ich bin Peter, Du bist Paul/ich bin fleissig, Du bist faul („Mina olen Peter, Sina oled Paul, mina olen hoolas, Sina aga laisk”), selle salmiga kõik algas.
Kui ma lõpuks 1993. aastal esmakordselt Saksamaale pääsesin, olin õnne tipul – ilus unistus maast, mille keelt põnnist peast õpitud, täituski! Kõnekeelest suurt seal aru küll ei saanud, ent see-eest grammatika oli eeskujulik. Ema rääkis alati, et mida rohkem keeli oskad, seda kergem hiljem elus olema saab. ENSV kinnise piiri taga kasvavale lapsele tundus taoline jutt kaunis mõttetu. Alles hiljem olen mõistnud, milline tohutu rikkus see on.
Puhas rõõm on ka võtta kätte ajaleht mõnes võõrkeeles, mida oskad, ning tajuda, et saad kõigest aru! Nii algavad mu hommikud traditsiooniliselt juba aastaid saksakeelse lemmikajalehe Die Welt ülevaatega, seejärel vaatan läbi Süddeutsche Zeitungi, siis Der Spiegeli uudised. Kätteharjunud rutiin, milleta on päeva algust raske ette kujutada – mitte et ma kõik lehed kaanest kaaneni läbi loeksin, kuid olen Saksamaal toimuvaga igapäevaselt kursis. Mu lemmikpaigaks Saksamaal on kujunenud Köln – prantsuse ja madalmaade mõjutustega eriline linn, tulvil elu, sära ja põnevust.
Ilma saksa keeleta oleks mu karjäär olnud ilmselt sootuks teistsugune – just tänu saksa keele oskusele pääsesin 1990ndate aastate alguses Saksamaale ajakirjandust õppima, sain võimaluse töötada seal nii televisioonis kui ka ajalehtedes ja saadud kogemusi olen rakendanud Eestis ajakirjandust tehes.
Deutsche Pünktlichkeit ehk saksa täpsus istub mu sees väga sügaval, nii ei hiline ma praktiliselt mitte kunagi. Täpsuse ja korrektsuse oma asjaajamistes olen just saksa kultuuriruumist kaasa saanud. Mida veel? Olen otsekohene nagu sakslased – ütlen oma seisukoha välja ega pea vajalikuks keerutada.
Saksa keele oskuseta oleks mu elu mitmeski mõttes märksa vaesem olnud. See keel, kultuur ja inimesed on mulle äärmiselt hingelähedased ning avardanud mu arusaamu ja tõekspidamisi – mu maailm on rikkam.
© Christian Gogolin
Maarja Jakobson,
näitleja
Kummikommidest Saksa teatrini
Aastal 1988 otsustasid kõik popimad ja parema õppeedukusega klassikaaslased Otepää keskkoolis õppida inglise keelt. Mina olin küll täielik oivik, ent valisin saksa keele. Impulsi selleks andis mu vanaema varasem külaskäik oma õe juurde, kes sõjakeerises Saksamaale sattus ja sinna elama jäi. Kui vanaema seitsmekümnendatel vanatädil külas käis, tõi ta endaga terve hunniku välismaa asju: kõikvõimalikke hilpe ja kangaid, värvilisi kilekotte ja kummikomme, mis Lõuna-Eesti tüdrukule eriti ahvatlevad näisid. Haribo kummikarukesi näis vanaemal jätkuvat lõpmata kauaks, ikka ja jälle sain hammustada tükikesi sellest värvilisest, teistmoodi lõhnavast imedemaast.
Mu esimene õpetaja Maila Värk õpetas meid ennekõike suhtlema ja see keel ei tundunudki väga raske. Koolivahetus tõi hulga rangemad ja grammatikale orienteeritud õpingud Tartus. Hiljem, kui mu võõrkeelte valikusse lisandus ka inglise keel ja täiendasin oma saksa keele oskust veel keeltekoolis, hakkasin tasapidi mõistma keele tegelikku olemust, selle struktuuri. Saksa keele õpingud päädisid sissesaamisega Tartu Ülikooli germanistika erialale, ent filoloogi minust siiski ei saanud: hing ihkas teatrikooli.
Saksa keelega sina peale jõudsin tegelikult alles pärast teatrikooli, kui 2000–2001 Berliinis oma eriala õppisin. Ahmisin selle aasta jooksul endasse kõike, mida üks kultuurist tulvil suurlinn suudab pakkuda. Tegin tutvust teistsuguse teatritegemise traditsiooni ja erialaõpetusega. Saksa keel ei kao enam kuhugi: kui peaksin ka südaöösel telefonile saksa keeles vastama, poleks see probleem. Muidugi oleksin võinud ka seal oma karjääri jätkata, ent tagantjärele olen veendunud, et Eestisse naasmine oli ainuõige valik. Oma sõbrannal Berliinis käin ikka heameelega külas ja naudin võimalust saada osa Saksa teatrist.
Keeleoskus annab võimaluse näha Eestit väljastpoolt. Lisaks avardab see maailma ja võimaldab leida uusi sõpru – suurepärane pakett, kas pole?
© Christian Gogolin
Mati Sirkel,
tõlkija
Keele piirid on mu maailma piirid
Saksa keele avastasin tänu oma heale põhikooliaegsele saksa keele õpetajale, kes mu hääldust kiitis, äratades sellega teatava auahnuse ja ehk oli just see põhjuseks, miks valisin ülikooli minnes õppesuunaks saksa filoloogia.
Õppisin filoloogiat vaid raamatute põhjal, esimest korda sain sakslasega selles keeles kõnelda alles mitu head aastat pärast ülikooli lõppu, kui tuttav Tüüringist mu endale toonasesse Saksa DVsse külla kutsus. Mäletan, kuidas aeglase suslaga talle külla loksusin, ümberringi vagun pidutsevaid noori täis, kes kõik kohalikku keerulist murret kõnelesid – ma ei taibanud sellest mõhkugi! Olin täiesti šokis ja juurdlesin endamisi, mida ma õigupoolest need viis aastat ülikoolis teinud olin … Muidugi, kui võõrustajaga korrektset kirjakeelt kõnelesin, sain kõigest aru ja mingil ajal ka kõnekeele selgeks. Praegu on see veidike rooste läinud, ent tõlkimiseks piisab.
Saksa keel on küllatki keeruline oma grammatika ja lauseehitusega ning olen tagantjärele tänulik oma õpetajatele, kes selle tuupimist range järjekindlusega nõudsid. Harjumusega leiad keeles sisemise loogika. Mind võlub saksa keele juures selle täpsus, finesside mäng.
Suured nimed ja klassikaline kirjandus käivad kaasas kõigi suurte keeltega.
Saksa kirjanduse kuldajaks peetakse nn Goethe-aega – 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust. Ja keel, millel on selline ajastu ette näidata, ei pruugi kunagi midagi häbeneda. Saksakeelse kirjanduse puhul räägime aga Saksa, Šveitsi ja Austria kirjandusest – just selle viimase kultuuriruumi omapära võlub mind ja austerlased kirjanduses on mind enim mõjutanud. Loodan aga tulevikus kokku panna Saksa kirjanduse kuldaja antoloogia, mõned selle aja olulised tekstid on siiani eesti keelde tõlkimata.
Saksa keel on meie Eesti rahvast ja maad, ka meie keelt tugevalt mõjutanud, meie ajalugu on Saksa ajalooga põimunud ja seetõttu on ehk saksa keel meile lähedasem kui mõni muu suur keel. Keel on meie maailm, milles elame – selle kaudu suhtleme, suudame mõtteid edasi anda. See on olulisim meedium, mis meie elu määrab, saksa keel on emakeele kõrval määranud ja saatnud minu elu. Minu keele piirid tähendavad mu maailma piire, on öelnud Ludwig Wittgenstein. Kui neid keeli on mitu, avardub kindlasti ka mu maailm.
© Christian Gogolin