"Need surnud koolitüdrukud Ukrainas. Need oleksime võinud olla ka meie."

Nii rääkis üks 18-aastane eesti õpilane, kellega kohtusin aprillis ühes Tallinna gümnaasiumis.

Mul olid need sõnad meeles, kui viibisin kolm nädalat hiljem, 10. mail Butšas. See on Kiievi eeslinn, nagu Potsdam Berliini lähistel.

"Need oleksime võinud olla ka meie." See tunne raputas mind Butšas hingepõhjani.

Selline tunne valdas Tallinna koolitüdrukut Venemaa jõhkra Ukraina-vastase agressioonisõja esimesest sekundist peale. Selle mõistmiseks peate arvestama, et tema kasvas üles teistmoodi kui 18-aastased Berliinis, Bochumis või Braunschweigis.

Ta sündis 2004. aastal, aastal, mil Eesti ja veel üheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riiki ühinesid Euroopa Liiduga. Pärast sajandeid kestnud jagunemist idaks ja lääneks oli see õnnelik hetk meie ühises Euroopa ajaloos. Ja meile, sakslastele, tundus tol ajal enesestmõistetav, et uue EL-i põlvkond kasvab üles heaolus, vabaduses ja rahus.

Paljude inimeste ja ka paljude Ida- ja Kesk-Euroopa noorte vaatenurgast oli 2004. aasta eelkõige lubadus: te olete kaitstud!

Ühelt poolt tegeletakse nendes riikides tänini rõhumise, küüditamise ja diktatuuri ajaloo uurimisega.

Kuva pilti suurena

Sulge

Üleskutse ajaloolise tõe järele mobiliseeris inimesi Eestis, Lätis ja Leedus juba enne 1989. aastat. Pärast külma sõja lõppu võis neil teemadel lõpuks vabalt arutada ja meenutada. Ja nõukogudeaegsete kuritegude armid pole inimeste kollektiivses mälus tänaseni paranenud.

Teisest küljest pole Venemaalt johtuv ohutunne Kesk- ja Ida-Euroopas kunagi kadunud, isegi mitte enne 24. veebruari. Sinu riik, hea Urmas, sai juba 2007. aastal Euroopa ühe suurima küberrünnaku sihtmärgiks. Sina tead, mida tähendab, kui trollid üritavad tervet ühiskonda lõhestada.

Ja kui vaadata Leedu poole, muutub see otsene oht nähtavaks: Suwalki koridoris, mis on ainus maismaaühendus Balti riikide ja teiste NATO liitlaste vahel. 65 kilomeetri pikkune kitsaskoht Valgevene ja Venemaa vahel.

Kui ma aprillis Leedus viibisin, mõistsin ma seda kaarti vaadates veelgi paremini, mida tähendab lause: "Need oleks võinud olla ka meie". Vene tankide õudus oli ja on seal peaaegu käega katsutav.

Seetõttu vajavad meie idanaabrid rohkem kaitset. Kaitset, mida me Saksamaal pärast 1990. aastat mõnikord iseenesestmõistetavaks peame ja millesse oleme seetõttu liiga vähe investeerinud.

Paljudele meist Saksamaal näis Euroopa rahuliit, 2004. aasta julgeolekulubadus, lihtsalt taeva kingitusena. Meie idanaabrid teavad, mida tähendab võimalus elada tõelises rahus. Sellesse rahusse tuleb ka investeerida.

Ja sellepärast sain ma väga hästi aru, et õpilasel oli lisaks teine ​​küsimus, isegi kui see mulle haiget teeb. Ta küsis: "Kas me saame Saksamaale loota?"
Ma kuulen seda küsimust pidevalt. Mitte ainult Ida-Euroopa õpilastelt, vaid ka minu Eesti ja Poola kolleegidelt.

Ja seda küsimust kuulsin ka siis, kui kohtasin 3. oktoobril Varssavis 1944. aasta Varssavi ülestõusu hukkunute kalmistul 87-aastast Wanda Traczyk-Stawskat.

Ta jäi Varssavi ülestõusus ellu. Kuid ta haaras ka ise relva, et kaitsta end natsionaatsotsialistide julmuste eest. Ka tema küsis: "Kas saame Saksamaale loota? Kas saame usaldada seda, et Saksamaa Liitvabariik kaitseb meie Ukraina sõpru ja naabreid, kes kogevad praegu seda, mida mina 1944. aastal? Et Saksamaa, et teie, isegi kui talv läheb raskeks, jätkate nende inimeste kaitsmist?"

Mainin seda siin sellepärast, et need küsimused liigutavad mind sügavalt – välisministrina, aga ka Saksamaa kodanikuna, emana, inimesena – ja kuna kannan välisministrina vastutust.

Töötan selle nimel, et mitte vastata neile küsimustele lihtsalt jah-sõnaga: loome usalduse, et 18-aastased ei pea enam järgmisele Saksa välisministrile seda küsimust esitama.

Ja sellepärast ütlen ma seda siin, Berliinis sama selgelt nagu ütlesin seda ka Tallinnas, mida ütlesin Varssavis ja mida rõhutasin eile välisministrite nõukogus Luksemburgis: Jah, me oleme teie jaoks olemas. Balti riikide julgeolek, Ida-Euroopa julgeolek on Saksamaa julgeolek! Ohuolukorras kaitseme me oma liitlaste territooriumi igat sentimeetrit.

Ning jah, me jätkame Ukraina intensiivset toetamist relvadega. Sest me ei tarni Ukrainale ainult relvaabi inimelude päästmiseks. Loodan, et need tarned käivad käsikäes usalduse ja solidaarsusega.

Ja samas loodan ma, et meie riikide noorematel põlvkondadel on lihtsam üksteist mõista ja teineteisega solidaarne olla. Sest – ma arvan, et paljud teist on seda viimastel kuudel kogenud – ka sakslaste õhtusöögilaudades räägivad pered täna Euroopa julgeolekust.

Täna ütleb neljanda klassi õpilane, et tal on hea meel NATOsse kuuluda. Tema vanaema istub ta kõrval, võib-olla ta hetkeks neelatab, sest talle meenub, kuidas ta läks võidurelvastamise vastu 1980. aastal tänavatele.

Kuid nii neljanda klassi õpilast kui ka tema vanaema ühendab tunne, mida Ida- ja Kesk-Euroopa inimesed teavad juba ammu: et meie julgeolek on habras. Et rahu on väärtuslik ja samas võime olla tänulikud, et elame NATOs ja eelkõige Euroopa Liidus kui rahuliidus.

Meie julgeolekut tabanud vapustused kujundavad Saksa ja Euroopa identiteeti veel aastakümneid – nagu kujundame seda ka ise aktiivse poliitikaga.

Sellega seoses on Körberi fondi Saksamaa välispoliitikat puudutava uuringu tulemused väga huvitavad. Kuigi paljud inimesed – 52 protsenti meie riigis – sooviksid, et Saksamaa mängiks tagasihoidlikumat rolli, leiab 74 protsenti küsitletutest, et meie liitlaste kaitsmiseks tuleks kasutada Saksa sõjaväge.

Täna, hetkeolukorras, teab enamik inimesi Euroopas, Saksamaal, mis on oluline. Selles olukorras on määravaks meie suurim tugevus: meie ühtekuuluvus Euroopas, meie solidaarsus nendega, kes vajavad meie toetust.

Sest solidaarsus ei ole eesmärk omaette. See on meie ühise julgeoleku alus. Just see Euroopa solidaarsus on meie elukindlustus. Seetõttu on see ka meie tulevase ühise julgeolekupoliitika aluseks. Nõnda rõhutasime me seda Madridi tippkohtumisel ja panime kirja NATO strateegilisse kontseptsiooni. Ja nii on see sätestatud meie riiklikus julgeolekustrateegias, mida koostame vastutavana Saksa välisministeeriumis praegu Saksamaa liiduvalitsusele.

Meie tulevase julgeolekupoliitika põhielemendiks on meie elu turvalisus, vabadus ja elatise kindlus.

Seetõttu korraldame me ümber oma Euroopa ja Atlandi-ülese kaitse väed.

Tahaksin käsitleda kolme punkti.

Esiteks, et me jätkame Ukraina toetamist – poliitiliselt, majanduslikult, humanitaarselt ja relvadega. Sest Ukraina kaitseb oma olelusvõitluses ka Euroopa vabadust.

Ning jah, kui vaadata täna küsitlusi võrreldes veebruari või märtsiga, muutuvad osad küsimused selgemaks ja me kuuleme kergemeelseid ütlusi: "Noh, hakake nüüd ometigi läbirääkimisi pidama! Kõik ei sõltu ju igast Ukraina osast. Ja kas meil pole vaja ka pisut kompromissivalmidust, et saavutaksime lõpuks jälle rahu?"

Kuid mina ütlen seda siin kohal väga selgelt – isegi kui on oluline, et meil on eriti praegusel ajal aruteludes esindatud eriarvamused, sest see iseloomustab tugevaid demokraatiaid: minu arvates kukkus see naiivne suhtumine juba 2014. aastal läbi. Nägime ju, et Krimmi annekteerimine ja arengud Donbassis olid vaid eelmäng sellele, mida nägime Ukrainas alates 24. veebruarist: ettevalmistused Ukraina edasiseks totaalseks alistamiseks – seda ütleb Venemaa president väga selgelt.

Ja heidame pilgu olukorrale: kuigi pool maailma on viimastel kuudel teinud kõik, et lõpuks rahu taastada; töötanud iga päev selle nimel, et see sõjaõudus lõpuks lõpeks; kuigi pool maailma anub Venemaa presidenti, et ta viimaks oma väed tagasi tõmbaks, ei värba ta praegu mitte läbirääkimismeeskonda, vaid rohkem vägesid, et valmistada ette jätkuvat pealetungi Ukrainale.

Me näeme, et need mehed, keda saadetakse sellesse sõtta suuresti vastu nende endi tahtmist, et need mehed, need Vene sõdurid ja võitlejad, ei too Ukrainale rahu. Nad panevad toime kõige hullemaid kuritegusid, seda eriti Ida-Ukrainas: vägistatud naised, röövitud lapsed, surmavad lasud linnapeade pihta, kes jagavad oma rahvale leiba, fataalsed lasud dirigentide pihta, kes ei taha koos okupatsioonivägedega muusikat mängida.

Seetõttu jätkame ukrainlaste toetamist nende võitluses oma kaasmaalaste vabastamise eest nii kaua kui vaja.

Ja sellepärast ma ütlen selgelt ja ühemõtteliselt: ette dikteeritud rahu ei ole rahu Ida-Ukraina elanike jaoks.

Teiseks varustame oma Bundeswehri selliselt, et NATO raames saaks see vajadusel tagada inimeste julgeolekut ka Tallinnas, Riias, Vilniuses või Varssavis. See hõlmab ka seda, et me koordineerime NATO Euroopa samba osana paremini ka Euroopa relvastusalast koostööd.

Hetkel on meil NATOs ja EL-is nii palju erinevaid transpordivahendite mudeleid, et me ei suuda isegi ühist varuosade ladu pidada. Otse öeldes: me ei peaks seetõttu nägema Euroopa relvastusalast koostööd erinevate Euroopa rahvusriikide majandusprojektina, vaid eelkõige ühise julgeolekuinstrumendina. Ja see on täpselt see, mille kallal me töötame.

Kolmandaks seisame järjekindlalt vastu Venemaa agressioonile.

President Putin andis okupeeritud aladel toimunud pseudoreferendumitega väga selgelt mõista, et ta ei otsi tagasiteed. Seetõttu ei tegele Euroopa mitte sellega, kuidas Putini Venemaaga julgeolekut luua, vaid kuidas kindlustada julgeolek Putini Venemaalt lähtuva ohuga.

Oma kohalolekuga Leedus saame kümne päeva jooksul viia oma brigaadist NATO kirdetiivale mitu tuhat sõdurit. Samuti oleme Eestis Eurofighteritega ja Slovakkias Patriotsidega õhuturbemissioonil.

Eile otsustasime üheskoos Luksemburgis, et saame välja koolitada – ja koolitame välja – 15 000 Ukraina sõdurit. Seda nii Poolas, kui ka ühe peakorteri osaga siin Saksamaal. Teeme selgeks: me seisame üksteise eest. Me võime üksteisele loota. Ja samas on selge, et me oleme hübriidsõjas, kus võistlevad süsteemid, demokraatiad ja autoritaarsed režiimid. Seetõttu seisnebki suur osa meie riiklikust julgeolekustrateegiast ning meie tööst Euroopa Liidus ja NATOs selles, et muutume koos vastupidavamaks, et meie taristu ja võrgud oleksid koos paremini kaitstud.

Meie ranniku lähedal asuvate torujuhtmete plahvatused näitavad, kui haavatavad me seal oleme. Seetõttu otsustasime NATOs esimese meetmena kaitsta ühiselt ja tõhusamalt oma merealust taristut.

Ees ootavad sajad tuhanded kilomeetrid võrgustikke – olgu selleks telekommunikatsioon, olgu selleks elekter või raudteerööpad. Ja selge on see, et sada protsenti kindlust ja kaitset sadadele tuhandetele kilomeetritele lubada ei saa.

Me ei saa Saksamaal jälgida ööpäevaringselt igas punktis 34 000 kilomeetrit raudteed. Kuid me saame tagada, et seire toimub otsustavates punktides. Ja saame kindlustada, et teatamisahelad töötaksid nii, et keegi ei saaks rikete või rünnaku korral viga. Nii, nagu see töötas õnneks paar päeva tagasi väga edukalt. Keegi ei saanud viga ja raudtee sai mõne tunni pärast tööd jätkata.

Kõigi nende meetmetega muudame Euroopat turvalisemaks. Kuid me tagame oma vabaduse pikas perspektiivis ainult nii, et mõtleme oma kontinendi piiridest kaugemale. Me seisame silmitsi konkurentsiga nende vahel, kes usuvad rahvusvahelisse õigusesse ja riikideülesesse koostöösse ning teisalt autoritaarsete režiimidega – ka mujal maailmas olevate riikide eest.

Teisisõnu peame kõigepealt õppima viimaste aastakümnete Venemaa-poliitika vigadest. Ma ütlen selle siin väga selgelt välja: ühepoolne majanduslik sõltuvus muudab meid poliitiliselt väljapressitavaks.

See rong on Venemaa suhtes läinud ja sellest, kes ja millal hoiatas, võiks pikalt rääkida. Meie Ida-Euroopa sõbrad on meid juba pikka aega hoiatanud. Ja me ei kuulanud neid. Peame nüüd tagama, et me enam sellist viga ei teeks. Ja see tähendab, et me peame sellega rohkem arvestama ka oma Hiina poliitikas. Seetõttu on riikliku julgeoleku strateegia osaks esmakordselt sõnastada Saksamaa Hiina strateegia, mis on loomulikult põimitud Euroopa Hiina strateegiasse.

Ja me teeme selgeks, et näeme, et kõikjal maailmas, kus jätame tegutsemata, kus me Euroopa väärtuspartneritena ei seisa teiste väärtuspartnerite kõrval, täidavad selle vaakumi teised – olgu see siis Lääne-Balkanil või Ida-Aafrikas.

See ei puuduta ainult julgeolekut kaitsepoliitika küsimustes. Valdav enamus selle maailma riike ütleb selgelt ja ühemõtteliselt: suurim julgeolekuoht on kliimakriis. Ja seepärast on küsimus, kuidas me toetame teisi riike selle kliimakriisiga toimetulekul, väga geopoliitiline ja järgmiste aastakümnete julgeolekuküsimus.

Seetõttu on meie sõnum oma partneritele kogu maailmas sama, mis meie Ida-Euroopa sõpradele ja naabritele: me oleme teie jaoks olemas. Teeme teile häid ja õiglasi pakkumisi, sest tahame leida koos lahendusi ja arvestada kõigi asjaosaliste huvidega ega soovi tekitada uusi jõhkraid sõltuvusi.

Seetõttu on minu arvates sellised tehnilised terminid nagu globaalne värav (“Global Gateway”) meie tulevases koostöös kesksel kohal. Loodan ja mul on hea meel, et seda teemat arutatakse ka täna intensiivselt.

Solidaarsus ja koostöö ei ole eesmärk omaette. Toetame oma partnereid võitluses kliimakriisiga, ühiselt ja energiliselt toidukriisi vastu suunatud tegevusega ja rahvusvahelisele õigusele pühendumisega. Kuid eelkõige kaitseme omaenda ürgseid julgeolekuhuve.

Mu daamid ja härrad, Tšehhi endine president Vaclav Havel ütles kord, et ta elab seal, kus sõna solidaarsus suutis raputada tervet võimublokki.

See oli nende inimeste solidaarsus, kes tahtsid omal ajal elada vabalt ja turvaliselt, mitte Nõukogude diktatuuri all. See oli ka Praha ja Varssavi inimeste solidaarsus ning Balti riikide vabadusliikumiste julgus, mis tegi võimalikuks Saksamaa taasühendamise.

Solidaarsus on Euroopa vastus Venemaa jõhkrale agressioonisõjale. Koos oleme tugevamad kui see sõda. Suur tänu!