Willkommen auf den Seiten des Auswärtigen Amts

Berliini müüri tagant Tallinna

Suursaadik Christiane Hohmann Noblessneri sadamas

Suursaadik Christiane Hohmann Noblessneri sadamas, © Saksa saatkond Tallinn

19.10.2020 - Artikkel

«Mul on hea meel, et sain kogeda, mida tähendas elu Ida-Saksamaal, ja tunnetada teadlikult Berliini müüri langemist,» ütleb Saksamaa suursaadik Eestis Christiane Hohmann. «See on ju privileeg – olla osa põlvkonnast, kes elas ühes süsteemis, aga jõudis vallutada ka teise.»

Autor: Thea Karin

Paljudele mõjus müüri langemine ja kahe Saksamaa ühinemine hirmutavalt, sest keegi ju ei teadnud, mis saab edasi, kõigega tuli alustada nullist. «Teie olite ju samas olukorras, kui Eesti sai vabaks, Nõukogude Liidus kehtinud reeglid kadusid, tuli leida uus suund. Meil nõudis see kõik jõudu nii isiklikul tasandil kui ka peredes – et jääda kokku, tulla toime äkki tekkinud tööpuuduse tingimustes.»

Koos muutustega kinnistus proua Hohmanni jaoks aga ka põhimõte: võta vastu uusi väljakutseid ja jää uudishimulikuks. «Kui ei oleks tulnud kahe Saksamaa ühinemist, uuriksin ma suure tõenäosusega praegu ülikoolis ingliskeelset kirjandust ja Shakespeare’i,» tõdeb ta. «Oli ju täielik juhus avastada, et saan kandideerida meie riigi välisteenistusse. Tegelikult tahtsin lihtsalt vaadata, kuidas näevad välja lääne tööturu võimalused, ja isegi pärast positiivset vastust ei tulnud veel pähe mõtet, et see tähendab riigiametnikuks saamist.»

Kõrgkooliõpinguid alustas Potsdamist pärit Hohmann inglise ja prantsuse keelevahendaja erialal ning hakkas seejärel Berliini Alexander von Humboldti ülikoolis tegelema 16. sajandi inglise kirjanduse ja Shakespeare’iga. Kui kõik kulgenuks esialgse plaani kohaselt, kaitsnuks ta 1991. aastal pärast kolmeaastast uurimistööd kraadi. Siis aga saabus aasta 1989 ja koos Berliini müüri langemisega tekkis hulgaliselt küsimusi.

Mida on minu stuudium väärt? Kas mu magistriõpet üldse tunnustatakse? Kas ma tahan jääda Ida-Saksamaale, üldse ülikooli? Siis jäi talle juhuslikult silma kuulutus ajalehes Die Zeit, milles anti teada, et kandideerimine välisteenistusse on avatud ka Ida-Saksa kodanikele. Eeltingimuseks oli lõpetatud kõrgharidus ning inglise ja prantsuse keele oskus. Asjakohase kirjaliku testi tegi 3000 inimest, sellele järgnes nädal hiljem suuline. Hohmanni sõnul oli talle tollal kõige tähtsam mõista, milline on tema tase, mitte ilmtingimata töökoha saamine. «Ma ju ei teadnudki, mis mind võiks ees oodata, mida see elukutse endast üldse kujutab,» naerab ta.

Tuhandete soovijate hulgast välja valitud Hohmann kuulus esimesse põlvkonda Ida-Saksamaalt, kes taasühinenud Saksamaa välisteenistuses tööd alustas. Kokku oli neid esialgu 72, neist naisi vaid 11. Aastatel 2015/2016 oli naisi ja mehi juba pooleks.

1990. aasta lõpp viis Hohmanni esimest korda Bonni – see oli kõige suurem jõulukingitus, meenutab ta, külastada linna, kus resideeris Saksamaa valitsus. Eredalt on meelde jäänud 2. mai 1993, kui tollane Saksamaa Liitvabariigi välisminister Klaus Kinkel kõikidele lõpetajatele tunnistuse üle andis.

Tagasi vaadates oli see kõik Berliini müüri langemise tulemus – aga tegelikult magas Hohmann maailma muutnud sündmuse sõna otseses mõttes maha, sest oli terve päeva tõlkinud ja vara voodisse läinud. Hommikul pani ta raadio mängima ja tormas tänavale – Bornholmer Strassele. Just see oli esimene koht Berliinis, kus Ida-Saksamaa kodanikele passikontroll lõpetati. Kõige enam avaldas Hohmanni sõnul muljet see, et tänavatel ei olnud järsku ühtegi autot, muidu tiheda liiklusega tänavad nagu Kurfürstendamm ehk Ku’damm, ring Gedächtniskirche ümber, olid täis ainult inimesi. Kui ta vanemate juurde jõudis, ütlesid nood, et võib-olla kestab see kõik ainult lühikest aega – nii et tuleb kohe lääne pool ära käia. Seni oli ju seda kõike nähtud vaid Lääne-Saksamaa telesaadetes, järsku aga sai virtuaalsusest reaalsus.

Viis päeva pärast Berliini müüri langemist anti Hohmannile välispass ja ta sõitis Londonisse, kus sai jaanuarist aprillini lugeda raamatukogus raamatuid, millest oli seni ainult unistanud. Raha oli tal parasjagu nii palju, et jätkus metroosõiduks.

«Asjad, mis lühikese ajaga muutusid, said täiesti teise tähenduse, kõike kogunes nii palju, et psühholoogiliselt oli seda üsna raske kaasa teha. Palju sellest, mida kogesime, oli täiesti teistmoodi, kui meile oli räägitud. Olgu või esmakordne Londoni supermarketi külastamine,» meenutab proua Hohmann.

Tema esimeseks töökohaks sai humanitaarabi staap Bonnis. Seal tegeles ta Bosnia-Hertsegoviina ja Sarajevo teemadega, kus 1993 oli sõjategevuse kõrgpunkt. Washingtoni kaudu jõudis ta tagasi Bonni, kus tuli tegeleda Austria, Šveitsi ja Beneluxi maadega. Peagi järgnes Saksamaa Liitvabariigi valitsusasutuste kolimine Berliini.

Esimene kauge maa, kuhu lähed, mõjutab su kogu karjääri, lausa tervet elu, nendib suursaadik Hohmann: «Nagu esimene armastus, mis jääb alatiseks meelde.» Just selline koht oli Kameruni pealinn Yaoundé, kus temast sai Saksamaa saatkonna alaline esindaja. Ametikoht tõi kaasa reisid Tšaadi, Kesk-Aafrikasse, Ekvatoriaal-Guineasse – riikidesse, kus ebaturvalisuse tõttu pole võimalik vabalt liikuda. Töötada on seal väga raske, lisaks harjumatule kliimale tekitab probleeme ametiasutustes, politseis ja poliitikute seas laialt levinud korruptsioon (korruptsioonitajumise indeksi järgi stabiilsel 25-punktisel skaalal on 180 uuritud maast Kamerun seni 153. kohal). See pole selline Aafrika maa nagu Tansaania või Keenia, kus saksa turistid armastavad safarireisidel käia, tegemist on täiesti teistsuguse maailmaga. Samas mõistad seal, kui vähesega on võimalik siin maailmas hakkama saada...

Suursaadiku positsiooni võttis Christiane Hohmann vastu Bosnia-Hertsegoviinas ja sellega olid kaks olulist sammu karjääris tehtud. Kolmas talle suurt mõju avaldanud kogemus pärineb Brüsselist, kus Hohmann töötas Euroopa Komisjoni juures. Temast sai aastatel 2007–2010 välisasjade voliniku pressiesindaja peadirektoraadis RELEX. «Hoopis teistsugune struktuur kui see, millega ma Berliinis harjunud olin! Olin ju ka enne Saksamaa välisministriga ametireisidel viibinud, aga nüüd käis kõik teisiti.»

Komisjonil ei olnud oma lennukit, ei olnud protokolliosakonda koos ametnikega, kes korraldavad kogu programmi. Oma kohvrit tuli kanda ise ja reisiti kolmekesi koos. Nii õpiti teisi inimesi lähemalt tundma ning kõik see kokku oli väga huvitav ja oluline inimlik kogemus. «Õppisin korralikult kohvrit pakkima! Nüüd tean täpselt, mis peab kaasas olema, kui lähen reisile kaheks päevaks, kolmeks päevaks, nädalaks.» Toona tuli vahel reisil olla kolm nädalat ühe kuu jooksul, nii et oskus kohvrit otstarbekalt ja kiirelt pakkida tuli igati kasuks.

«Mu töö pakub mulle luksust rahuldada oma uudishimu teiste kultuuride vastu; uurida, kuidas mujal maailmas asju aetakse ja kujundatakse. Ma nimetan seda Seesami tänava printsiibiks mu lapsepõlve juurde kuulunud telesaate järgi, mis algas alati lauluga, kus küsiti: wieso, weshalb, warum (kuidas, miks, mispärast). See iseloomustab ka minu elukutset – teravdada pilku ja uurida ühel konkreetsel maal lähemalt, miks tehakse seal asju just nii ja mitte teisiti, miks mõeldakse teisiti kui Saksamaal. Kui koostaksin küsimuste nimekirja, siis oleks seal neid praegu kõige rohkem Jaapani kohta. Seal on segu uskumatult distsiplineeritud ja samas konventsionaalsete reeglitega piiratud ühiskonnast, kus aga õhtuti minnakse karaokebaari, et seal ennast nii-öelda lõdvaks lasta...»

Eesti on esimene põhjapoolsem maa, kus Christiane Hohmann suursaadikuna 2019. aastal tööd alustas, ühtlasi esimene NATO ja Euroopa Liidu maa. Siit pärineb ka tema esimene kogemus, mida tähendab ELi-sisene töö. «Avastan siin suursaadikuna uut rolli! Eesti tähendab mulle uut mentaliteeti, põhjamaist mõttelaadi. Maastiku poolest meenutab Eesti lapsepõlvekanti Berliini ümbruses, kus üles kasvasin – metsad, järved, veidi künkaid. Nii et siinne põhjamaine element ühineb millegi väga kodusega – ainult et valgeid öid Saksamaal ei ole. Kamerunis või Kesk-Aafrikas midagi sarnast juba ei leia! Sama lugu on Bosniaga – olen Lõuna-Euroopas, kõrgmäestikus, olen täiesti teises kultuuriruumis, aga Eesti kultuuriruum on meie omaga sarnane. Esimest korda tunnen, et olen küll välismaal, aga vahetevahel jääb mulje, nagu viibiksin vaid kümme kilomeetrit kodust eemal.»

Hohmanni sõnul tahaks ta pikaks ajaks Eestisse jääda, sest pole veel jõudnud paljusid paiku külastada, liiga vähe on olnud aega avastamiseks. «Pole tähtis, kas üks või teine maa on suur või väike – Eesti on rikka ajalooga, kultuuriliselt rikas. Tahaks rohkem uurida, kuidas teie inimesed on hakkama saanud. Sest see ühendab mind ka mu enda minevikuga Ida-Saksamaal. Meil oli gloobus, ümmargune nagu ikka, aga elasime kui Kopernikuse ajastul ja nägime ainult seibi. Pärast Berliini müüri langemist tunnetasime aga ka füüsiliselt, et gloobus ongi ümmargune, värviline, mitmekülgne...»

Samas tunnistab suursaadik, et muidugi ei mõelnud ta ka toona igal hommikul ärgates, kui kole on elada Saksa Demokraatlikus Vabariigis. «Kuidas oleks läinud elu edasi, kui müür poleks langenud, seda ei oska keegi öelda. Oluline on jääda uudishimulikuks, kasutada võimalusi, mida elu pakub. Hiljem poleks ma ju pruukinud ka välisteenistusse kandideerida, võinuksin mõelda, et seal on liiga palju tööd. Aga pidin mõtlema, et see võiks olla huvitav kogemus, miks siis mitte kinni haarata. Ma ei ole ühtegi päeva kahetsenud!»

Artikkel ilmus 10.10.2020 ajalehes "Postimees"

Algusesse